Lagedi koolist aastail 1785 - 1964
Esimesed andmed
Kaua aega arvati, et kool tekkis Lagedile 19. sajandi II poolel, aga Sven-Allan Sagris leidis 1983. a ajalooarhiivist dokumendi, mis tõendab, et esimesed andmed Lagedi koolielu kohta pärinevad 1785. aastast. Sel aastal kirjutas Jüri kirikuõpetaja J. J. Höppener oma aruandes Tallinna Keiserlikule Kõrgeaususele Provintsiaalkonsistooriumile: „Kihelkonnas on üksainuke talurahvakool ja nimelt Lagedi kroonumõisa all, milles ametis tubli koolmeister.“ Täpsemad teated kooli asukoha ja tegevuse kohta puuduvad.
Järgmised andmed siinse kooli tegevuse kohta pärinevad 19. sajandi teisest poolest.
Esimene koolimaja
Enne esimese koolimaja valmimist õpetati Lagedi ümbruskonna lapsi lugema ja kirjutama Hindreku talus. 1871. a jaanuaris otsustas Lagedi valla volikogu ehitada koolimaja. Selle valmimisele pidid kaasa aitama kohalikud elanikud vastavalt oma pere võimalustele. Esimene koolimaja ehitati sinna, kus on praeguse kooli staadioni põhjapoolne ots. Sama aasta sügisel algas õppetöö äsja valminud koolimajas. Selles majas õpetati lapsi kuni 1939. aastani, mil ehitati järgmine koolimaja.
1871. a ehitatud koolimaja oli laudadega vooderdatud palkehitis, pilpakatusega ja kahe korstnaga. Klassiruume soojendasid puuküttega plekkahjud ning lae all olid suured tahmatorud, kus soe õhk ringles. Koolimajas oli kaks klassiruumi. Klassides olid pingid - laud ja tool ühes tükis -, õpetajalaud, tahvel, paar kappi õppevahendite jaoks ning riidenagid. Peale selle olid klassides veel joogiveenõu ja silmapesukauss. Klasse valgustasid petrooleumilambid, mis rippusid lae all, hiljem gaasilambid. Suuremas klassiruumis olid harmoonium ja raamatukapid.
Kooli territooriumil asusid kooliaed, spordiplats, laut, kus koolijuhataja loomi pidas, kuur ja lahtise pööraga kaev. Kooli ümbrust hoidsid korras õpilased. Küttepuudega varustas kooli vald. Peredel tuli talvel küüdikorras hobustega puud metsast välja vedada. Puid saagisid ja lõhkusid vanemate klasside poisid tööõpetuse tundide ajal. Ahjusid küttis kooli koristaja.
Koolimajas oli ainult kaks klassiruumi, aga sinna pidid mahtuma 6 klassi õpilased. Suuremas ruumis õppis 4. - 6. klass, väiksemas 1. - 3. klass. Kool töötas 6-klassilisena 1919. aastani, mil raske majandusliku olukorra tõttu muudeti kõik valla koolid 4-klassilisteks. Alles 1927. a muudeti kool taas 6-klassiliseks.
Koolijuhid
Teadaolevatel andmetel on Lagedi koolil käesoleva hetkeni olnud 21 koolijuhatajat. Esimeseks koolmeistriks palgati 1871. a Tõnis Akermann, kes oli ametis üpris lühikest aega. Kõige kauem on kooli juhtinud Jaan Kallas (1884 - 1911) ja Sven-Allan Sagris (1964 - 1990). Jaan Kallase eestvedamisel asutati Lagedi Hariduse Selts, mis tegutses I maailmasõjani. Seltsi tegevus oli endiste liikmete mälestuse põhjal väga edukas. Seltsil oli selle aja kohta küllalt suur raamatukogu. Lagedi Hariduse Selts esitas näidendeid ja korraldas pidusid.
Õppetöö
Kooliaasta algas 1. septembril. Tundidega alustati tavaliselt kell üheksa. Õpetati eesti keelt, matemaatikat, looduslugu, ajalugu, maateadust, usuõpetust, laulmist, joonistamist, käsitööd, võimlemist. Õpetajad pidid tunnid jaotama kolme ossa, nii et kõik klassid saaksid oma aineosa selgeks. Tund algas nii, et kaks klassi tegid kirjatööd, ühe klassiga võeti uut ainet edasi või küsiti suuliselt. Hiljem pandi jälle teised kirjutama.
Võimlemistunnid toimusid ilusa ilma korral õues. Suurel vahetunnil, mis kestis 15 minutit, söödi kodust kaasa võetud leibu ja joodi teed, mille keetis kooli koristaja. Kui ilmad olid ilusad, pidid lapsed vahetunnid veetma õues.
Kooli raamatukappidest laenati lastele lugemiseks raamatuid. Peredele, kus oli palju koolis käivaid lapsi, anti õpikud tasuta kasutamiseks. Sellised koolitarbed nagu sulepea, pliiatsid, kustutuskumm, tindipott, sirkel ja joonlaud pidid vanemad lastele ise muretsema. Koolitarbeid kanti kaasas rätikutes ning portfellides.
Teise maailmasõja eelsetel aastatel maa-algkoolides koolivorm puudus. Õpilased käisid koolis riietatuna vastavalt vanemate majanduslikele võimalustele. Taludes olid suured pered ja kui lastest 4-5 ühel ajal koolis käisid, siis tekkisid tõsised probleemid jalanõudega. Esines isegi juhuseid, kus lapsed käisid vaheldumisi koolis, kasutades ühte paari saapaid.
Koolist võis puududa ainult kodustel põhjustel, näiteks põllutööde, väiksemate õdede-vendade hoidmise, vanemate haigestumise ja talvise pakase pärast. Kui laps koolist põhjuseta puudus, pidid vanemad trahvi maksma.
Koolis käis regulaarselt arst laste tervislikku seisundit kontrollimas. Õpilased haigestusid tol ajal igasugustesse nakkushaigustesse, näiteks punetistesse ja sarlakitesse.
Koolielu suunas kooli hoolekogu, kuhu kuulus kooli juhataja, õpetaja ja lapsevanemad. Hoolekogu ülesandeks oli kooli eelarve koostamine, vallavalitsuselt raha taotlemine, remonttööde otsustamine, koolitöötajate palkamine, koolikohustuse täitmise jälgimine, vajadusel ka trahvide määramine, koolipidude korraldamine ja kehvematele õpilastele toetuse määramine. Igal aastal revideeris kooli õppe- ja kasvatustööd koolinõunik.
Muu tegevus
Peale õppimise käis koolis aktiivne tunniväline tegevus. Enamik koolijuhatajaid olid head kultuurielu edendajad. Koolipidusid korraldati aastas mitu. Need olid tasulised, et saada raha jõulupeoks ja kevadisteks ekskursioonideks. Jõulupakid osteti vastavalt sellele, kui palju raha saadi eelneva peoga. Pidudel esitati näidendeid, loeti luuletusi, esines ka kooli keelpilliorkester ja laulukoor. Pidu lõppes alati tantsuga. Koolipidudel osalesid kooli juhataja, lapsevanemad ja õpilased.
Koolimajas peeti ka täiskasvanute pidusid. Enne Teist maailmasõda tegutses Lagedil Noorsooühing ja Maanaiste Selts. Neil pidudel mängis kohalik puhkpilliorkester.
Tihti korraldati õpilaste suvepäevi. Suvepäevadel peeti ühiseid lugemistunde, mängiti erinevaid spordi- ja seltskonnamänge ning õpiti ujuma. Koolis harrastati kergejõustikku ja mängiti rahvastepalli.
Uus koolimaja
Õpilaste arv Lagedil aina kasvas ning tekkis vajadus uue koolimaja järele. 1929. aasta alguses otsustati ehitada Lagedile uus koolimaja, kuid alles 1935. aastal kinnitati vallavolikogus arhitekt August Wolbergi projekt. 1937. aastal pandi uuele koolimajale nurgakivi. Sellesse asetati tinutatud tsinkplekktoru 13 ajalehe, 10 postkaardi ja käibelolevate müntide ning aktiga. Koolimaja pühitses pastor Jakob Aunver, kohal oli ka haridusministri abi Voldemar Päts.
Uus koolimaja Lagedil sai valmis 1938. aasta detsembris. See oli tolle aja kohta üks Eesti moodsamaid koolimaju keskkütte, vesivarustuse ja elektrivalgustusega. Koolihoone alumisel korrusel oli kaks klassiruumi, 200 istekoha ja lavaga saal, õpetajate tuba, köök, kooliteenija korter ning tualettruumid. Teisel korrusel asusid koolijuhataja ja õpetaja korterid ning raamatukogu lugemistoaga.
Veebruaris 1939 algas uues koolimajas õppetöö. Kooli pidulik avamine toimus 26. veebruaril 1939. aastal. Sellel kuupäeval hakati hiljem kooli aastapäeva tähistama.
1940 - 1944
Ajad muutusid. Algas Teine maailmasõda, Eestis kehtestati nõukogude võim. 1940/41. õppeaastal toimus õppetöö Nõukogude okupatsiooni tingimustes. Hakati õpetama Nõukogude Liidu ajalugu ja vene keelt, kaotati usuõpetus.
1941. aasta augustis anti käsk koolimaja evakueerimiseks. Kooli juhataja August Kristal viis väärtusliku inventari kooli keldrisse, kooli dokumentatsiooni võttis aga endaga kaasa.
Kooli juhataja meenutuste põhjal lasti koolimaja pihta 1941. aasta augustis 10 – 15 kahurimürsku. Koolimaja sai kõvasti kannatada: katus oli lõhki kistud viiest kohast, mujalt kuuliauke täis, aknad ja uksed olid purunenud. Varastati ka suur hulk kooli vara. Kuna koolimaja oli pärast pommitamist viletsas seisukorras, käis kooli juhataja külast sobivaid õppimisruume otsimas. Neid aga ei leitud ja tuli hakata mõtlema koolimaja remondile.
Suurte raskustega suudeti koolimaja remontida sel määral, et õppetöö võis uuesti alata 1. novembril. Õppetööks olid kõlblikud ainult üks klassiruum ja saal. Koolil puudus kõige vajalikum õppetööks, nagu raamatud, vihikud, sulepead. Kasutati ennesõjaaegseid õpikuid ja muid õppevahendeid, mis olid säilinud. Õpilastel ei olnud võimalik osta riideid ega jalanõusid, mille tõttu kooliskäimine oli raskendatud. Kool vaevles majanduslikes raskustes: küttepuudus, rikked keskküttes jms. Õpetajad ja lapsevanemad nägid kooli töös hoidmiseks suurt vaeva. Ka vallapoolne toetus oli sõja tõttu vähene.
Saksa okupatsiooni aastatel 1941 – 1944 taastati usuõpetus ja rohkem hakati õpetama saksa keelt. Sõjaaja ja okupatsiooni tõttu oli õppetöö koolis ebastabiilne. Näiteks 1944. aastal lõppes koolitöö juba 11. märtsil, kuna kollimajja asus umbes 100-liikmelise ametkonnaga saksa hooldusohvitser, kes kasutas maja kuni 14. aprillini. Samast kuupäevast alates paigutati koolimajja Tallinna Linna Keskhaigla sünnitusosakond. Sünnitusosakond asus koolimajas 1944. aasta novembri alguseni. Kool sai tööd alustada alles 1944. aasta 9. novembril.
1945 - 1964
1944. a taaskehtestati Eestis nõukogude võim, 1945. aastal lõppes Teine maailmasõda. Samal aastal nimetati kool ümber Lagedi 7-klassiliseks Mittetäielikuks Keskkooliks.
Pärast sõda elas Lagedil palju vene ja soome rahvusest töölisi, kelle kodune keel oli vene keel. Nende laste jaoks avati eraldi venekeelne klassikomplekt. Vene õppekeelega klass eksisteeris 1952. aastani.
Õpetajate liikuvus pärast sõda oli suur, paljud õpetajad töötasid vaevalt ühe aasta. Samuti vahetusid pidevalt kooliteenijad. Kuna koolimajas oli kooliteenijale ette nähtud eraldi korter, siis tavaliselt võeti kooliteenijateks perekonnainimesed, mees oli kütjaks, naine koristajaks.
Alates 1945. aastast õpilaste arv pidevalt kasvas. See oli tingitud sellest, et Lagedi ümbrusesse tekkis pärast sõda järjest uusi ettevõtteid, nagu Asfaldi- ja Bituumenitehas ja Tallinna Linnuvabrik Lool. Lool ja Lagedil algas hoogne ehitustegevus ja suurenes elanike arv. Kuna õpilaste arv kasvas, loodi kooli õppealajuhataja ametikoht. Esimeseks õppealajuhatajaks sai Virve Sammel, kes oli ka matemaatikaõpetaja.
1952. aastal nõudis haridusministeerium, et koolides tuleb läbi arutada sisekorraeeskirjad ja need välja panna üldiseks teadmiseks ning täitmiseks. Kasvatustöö parandamiseks hakati pidama klassijuhatajatunde. Õpetajad pidid igas õppetunnis tegema kommunistlikku kasvatustööd. Õpetajatelt nõuti EKP ajaloo ja vene keele eksami sooritamist. Nad pidid osalema ühiskondlikes organisatsioonides ja täima ühiskondlikke ülesandeid. Näiteks tegutses 1950. aastal koolis poliitilise enesetäiendamise ring. Õpetajad võtsid osa valimiskampaaniatest, kevadkülvi ettevalmistamisest, riigilaenu tellimistest.
Pioneeritöö
Koos Nõukogude okupatsiooniga tuli Eestisse pioneeri- ja komsomoliliikumine. Sellised organisatsioonid nagu noorkotkad, kodutütred ja skaudid keelati ära. 1940. aastal tegutses Lagedi koolis piooneerirühm, kuhu kuulus 19 pioneeri. 1944. aastast, kui nõukogude võim taaskehtestati, oli neisse organisatsioonidesse kuulumine lausa kohustuslik. Koolidelt nõuti liikmete arvu pidevat tõusu ning õpetajad olid sunnitud tegema järjekindlat agitatsioonitööd. Õppeplaani ilmusid sõjaline algõpetus ja tsiviilkaitse.
20. novembril 1944. aastal moodustati Lagedi koolis pioneerimalev. Pioneeritöö sisuks olid koondused, riviõppused, mängud, punaarmeelaste perekondade abistamine, riiklike tähtpäevade tähistamine. Koondustel õpiti peaaegu samu asju, mida noorkotkaste ja kodutütarde koosolekutel, aga sellega seotud ideoloogia oli hoopis erinev.
Sporditegevus
1950. aastate alguses moodustati Lagedi koolis kehakultuurikollektiiv „Noorus“, kuhu kuulus enamus õpilasi alates 5. klassist. Kuna koolimajas sai sporti teha ainult saalis, kus puudusid kõige hädavajalikumad vahendid, rajati kooli lähedusse kolhoosi maale kaugushüppekast, heitering ja võrkpalliplats. Talvel tegeleti peamiselt suusatamisega, male ja kabega ning lauatennisega, kevadel ja sügisel kergejõustikuga.
Spordiüritused toimusid pidevalt, aktiivselt võeti osa rajooni sportlikest üritustest. Näiteks 1955/56 õppeaastal saavutas Lagedi kool Harju rajooni spartakiaadil kergejõustikus esikoha. Edukad oldi ka males ja kabes.
Huvitegevus
Pioneeritöö ja aktiivse sportimise kõrval oli õpilastel võimalus osaleda mitmetes ringides, näiteks kirjandus- ja muusikaringis, noorte naturalistide ringis, tehnika- ja fotoringis, isetegevusringis. Eriti edukalt töötasid kirjandus- ja isetegevusring, kus õpiti näidendeid, korraldati kirjandusteoste arutelusid, kirjandivõistlusi, õpiti deklameerima, kohtuti kirjanikega. Õpilastele korraldati ekskursioone koduümbrusega tutvumiseks ja paljudesse Tallinna ettevõtetesse.
Enne Teist maailmasõda valminud koolimaja asus jõe kaldal lagedal väljal. Kool plaaniti ümbritseda aiaga ning istutada kooli õuele puid ja põõsaid, kuid alles pärast sõda sai hakata kooliümbrust haljastama. Kooliõpilased istutasid õunapuid, ilupuid, põõsaid, lilli ning rajasid haljasala. Sommerlingi-nimeline kolhoos andis koolile maa katseaia rajamiseks. Katseaeda tehti osakonnad mustsõstarde, vaarikate ja heintaimede jaoks ning katselapid katsete sooritamiseks. Kuigi kooliaia kujundamisel ja hooldamisel tehti palju ära, ei olnud töö siiski järjepidev, sest koolil puudus vastava eriharidusega töötaja.
Koolimaja juurdeehitus
1962. aastal kehtestati 8-klassiline koolikohustus ning kool nimetati ümber Lagedi 8-klassiliseks kooliks. Iga aastaga suurenes ruumipuudus. Klassiruumidena võeti kasutusele käsitööklass ja osa õpetaja korterist, kuid siiski tuli ühel klassil töötada teises vahetuses. Selleks oli tavaliselt üks algklass. Direktor Ella Allasild hakkas 1960. aastal taotlema koolile juurdeehitust. Haridusministeeriumist saadi luba ning ehitustööd algasid 1963. aastal. Koolimaja kahekordne juurdeehitus valmis 1964. aasta sügiseks. Ehitas Tallinna Remondi-ja Ehitusvalitsus nr. 1. Töid tehti alguses väga lohakalt: katus jooksis läbi, silikaatseinad hakkasid talvel laiali vajuma, uksed-aknad pandi viltu ette. Äsja uueks direktoriks saanud Sven-Allan Sagris asus olukorra parandamiseks remonttöid organiseerima
1964. aastal algas õppetöö koolimajas tingimustes, kus alles lõpetati ehitustöid ja uus hoone oli veel üle andmata. Samal ajal uue hoone lõpetamisega toimus vanas osas remont, mille käigus saal ja direktori-õppealajuhataja kabinet said parkettpõranda. Varem oli saali põrand tumedatest õlitatud laudadest. Vana koolimaja ja juurdeehitus ühendati koridoriga. Selles koridoris asusid õpetajate ja õpilaste riietehoiud. Kahekorruselises juurdeehituses asus kuus klassiruumi, keldrikorrusel söökla, köök ning tolle aja kohta hea sisustusega õppetöökoda.
Kuna paljud õpilased elasid koolimajast 4-5 kilomeetri kaugusel, asutati 1958. aastal koolist eemal kahekordses puumajas internaat. Samas majas olid ka õpetajate korterid. 1964. aastal avati internaat koolihoones, ruumid asusid 1939. aastal valminud koolimaja teisel korrusel. Endise internaadi ruumid jäid õpetajate kortereiks.
1964. aastal asus Lagedi kooli juhtima direktor Sven-Allan Sagris, kellega algas koolis omamoodi uus ajastu. Tema oli Jaan Kallase kõrval teine direktor, kes töötas Lagedi koolis ligi kolm aastakümmet. Huvitavaid mälestusi Lagedi kooli ajaloost pärast 1964. aastat võib lugeda 2004. a ilmunud Eli Pilve raamatust „Kooli direktor Sven-Allan Sagris“.
Kersti Kärner ja Katri Sild
Lagedi Põhikooli õpetajad